Shanghai-Suzhou-Shenzhen-Hong Kong nov.2014 (kuues ja kõige viimane(nali!) Hiina)

Olen nüüdseks veendunud, et seda, mida ma sealt Hiinast otsinud olen, seal lihtsalt pole. Ja ma olen nii väsinud otsimast…

 

 

 

 

2013 Xian (viies ja viimane Hiina)

 

 

  

  

 

  

 

 

  

 

  

 

  

 

  

 

  

 

  

 

  

 

  

 

  

 

  

 

  

 

  

 

  

 

  

 

  

 

  

 

2012 mai Chongqing-Chengdu-Leshan-Kunming-Lijiang-Chongqing

Minu neljas Hiina reis.

Off topic. T & E-le Hiina reisiks üldist infot

 

Nii palju mõtteid on millest tahaks teile enne reisi rääkida, et arvasin heaks need siia jooksvalt kirja panna.  Alljärgnev on siiski ainult minu nägemus (ja kogemus), ei pruugi kattuda teiste Hiinas olnute arvamusega ja nagunii meeldib mulle targutada. Hiina on mu lemmikteema ja ükski mu tuttav ei viitsi midagi hiinateemalist enam kuulata.

Alustaks siis algusest. Kui lennupiletid on ostetud, siis hiljemalt mingi kuu aega enne võiks viia Hiina saatkonda viisataotluse sisse. Enne seda on vaja võtta töökohast tõend (panen hiljem lingi ), foto, lennupiletite koopia ja mõni hotellibroneering. Mina olen bronninud esimese ja viimase öö ning lisanud avaldusele koopia ning on rahule jäädud. Viia dokumendid ja tuua ära passid viisadega võib reisiseltskonnast üks inimene, ei nõuta igaühelt isiklikku kohalkäimist.

Raha olen ma väikese osa Eestis enne vahetanud Tavidis RMB-deks ja ülejäänu siis USD või EUR-ides kaasa võtnud + krediitkaart. Hiina pangad vahetavad raha parema kursiga kui Tavid (mulle tundus nii), aga algul ei lähe ju kohe panka otsima.

Transpordist.

Pekingi lennujaamast http://en.wikipedia.org/wiki/Beijing_Capital_International_Airport saab Airport Expressiga (metroo 25 RMB) otse linna, kust juba tavaliste metroodega (3 RMB) http://www.chinesesavvy.com/export/sites/default/images/subjectpic/beijing.jpg saab erinevatesse linnaosadesse sõita. Viimane ots metroolt hotelli on mõttekas taksoga sõita. Taksod on Pekingis korralikud ja odavad, taksomeetriga, antakse kviitung ka, jootraha ei oota, oli ta 10 või 15 RMB miinimum ja sellega sai päris pika maa sõita. Vabu taksosid on tänavalt kogu aeg võtta.

Pekingis on mitu rongijaama, rongidest infot siin  http://www.seat61.com/China.htm West jaamast sai Xiani.

Rongipiletitest nii palju, et saab ka hotellist lasta kohale tuua ja maksta mingi teenustasu aga saab ka ise osta rongijaama kõrval asuvast piletimüügi majast. Teoreetiliselt peaks olema inglist kõnelev teenindaja ka mõnes kassas, aga tavaliselt pole – lihtsam kui on väljaprinditud http://www.chinatravelguide.com/ctgwiki/Special:CNTrainSearch?from=Beijing&to=Xian&Submit1=submit sihtjaama nimetus ja kellaaeg+rongi tüüp +muu, millele näpuga osutades saab ka soovitud pileti lõpuks kätte (peale ülipikka järjekorras seismist). Öörongi soft sleeper viisakas – saab ukse kinni panna, linad on puhtad, ühekordsed sussid ja termos kuuma veega. Kuskil on ka restoranvagun, aga meist jäi ta proovimata.

Hotelle on Hiinas iga nurga peal. Arvestama peab tagatisrahaks antava sularahaga, saab kviitungi vastu ja hotellist väljakirjutades kviitungi alusel deposiidi tagasi. Olen kolmes hotellis olnud Pekingis  http://www.tripadvisor.com/Hotel_Review-g294212-d308433-Reviews-Grand_View_Garden_Hotel-Beijing.html , http://www.a-beijing.com/et/holiday-inn-express-beijing-temple-of-heaven  ja   http://hotels.english.ctrip.com/Domestic/ShowHotelInfo.aspx?Hotel=24907&City=1&StartDate=Apr-01-2011&DepDate=Apr-02-2011. Esimeses olime 2007 turismigrupiga, kallis ja kulunud (toit hästi hea), teine kallis, mugav ja korralik (toit jama) ja kolmas odav, toad heledad ja puhtad, hommikusöök hinnas (munad, sai ja jogurt olid söödavad, muu oli mingi kapsalöga vms hiinlaste hommikusöök). Seda viimast hotelli võiks küll soovitada. Seal olid nurga taga tänaval head söögikohad,  piltidega menüüd, et oleks aimu mida tellida. Asub kuskil Taevapalee lähikonnas, ristmiku juurest läks buss nr.60 kesklinna või siis takso+metroo. Kohe kõrvalmajas oli väike turg, kust sai pähkleid ja maitseaineid osta. Teisel pool hotelli pank. Hiina müürile http://www.lycheetravel.com/china-travel-guide/great-wall.html minekuks on mitu varianti: tellida grupireis,  kaubelda taksojuht päevaks, ühineda mõne grupiga või sõita ise bussiga kohale. Müürilõike on ka mitu kus põhiliselt käiakse: Badaling kõige lähem ca 70 km Pekingist, Simatai või Mutianyu kaugemal. Mutianyu lõigul on äge mäest allatuleku variant http://www.youtube.com/watch?v=z8iCBXnBdwg&feature=related. Teistes pole käinud, aga Badalingi minna on lihtne – metrooga Jishuitani metroopeatusse  ja sealt lähedalt endise Dongzhimeni linnatorni juurest bussiga nr.919 Badalingi maksis 12 RMB: Siin ka Pekingi tegevustest http://et.tixik.com/c/asia-2/hiina-rahvavabariik-56/beijing-21226/

Xianis ööbisime Melody hotellis http://www.agoda.com/asia/china/xian/melody_hotel.html, asukoht super, toad mitte. Hind oli üsna kallis, enam sinna ei läheks. Rongijaama juurest sai auto kaubeldud, mitmeks tunniks 200 RMB (oleneb kauplemisest ka muidugi) ja nägime põhilised vaatamisväärsused ära. Ostlemine Hiinas on omaette teema ja sellest seal ei pääse. Kõik asjad tunduvad nii odavad ja kokku läheb jubepalju raha. Kasvatatud magevee pärlid – ehtsust saab proovida nii, et kui neid omavahel hõõruda, siis tuleb peenike tolm, kui pole ehtsad, siis kraabib lihtsalt pinna ära, ega nad seda teha lasegi. Hinda muidugi tuleb kaubelda, suuremad ja ühtlasemad on kallimad. Siidist asjad on ka ilusad – hommikumantlid ja ülepeahalatid (peale kauplemist ca 40-60 RMB), kes teab kui palju seal siidi muidugi on. Siidiussi kookonitest padjad ja tekid – mul padi 4 aastat käigus. Jade – pidi eluiga pikendama, väga raske vahet teha jadel ja plastmassil. Kindlasti tasub osta kohvreid ja käekotte, sest need on ikka kordades odavamad kui meil. Üle saja ei tasu millegi eest maksta, pigem 70-80 RMB. Joped The North Face (järgitehtud) alla 200, jalatsid on nii ja naa, võib hullult tünga saada. Mul vedas- ostsin 4 aastat tagasi mingid pehmed tossud 60 RMB ja käivad siiani (6-7 korda masinaga pestud). Nn Pashmina sallid – väga praktiline asi ka kohapeal kasutamiseks, kui muidu palav, siis metroosse minnes on õudne tuuletõmbus ja hea ümber võtta (15-20 rmb). Mulle meeldivad ka need rullikeeratavad pildid kangal, kus pilt on ikka käsitsi tehtud mitte prinditud. Grupituuride käigus viiakse tavaliselt ka mingitesse riiklikesse poodidesse, kus näidatakse kuidas mingit asja tehakse (siid, jade, pärl, vaasid, tee jm) ja neis on fikseeritud hinnad ja kallis, antakse mingi sertifikaat ka, et asi on ehtne. Aga Hiina puhul ei või asjade ehtsuses kunagi kindel olla! Lähtu sisetundest ja sellest kas asi tundub mõnus ja ilus. Loomulikult tee, mida on hästi palju variante. Enne ostmist pakutakse poodides juua, siis saab valida. Muidu ma tee sõber pole, aga Hiinast toodud tee saab alati ruttu otsa (teekann ja väikesed teetopsid on ka sealt ostetud). Kohvisõbral tuleks kohv kodust  kaasa võtta, hotellides on tavaliselt veekeetjad. Muidugi saab head kohvi ka Starbucksist (üsna kallis). Toidud on maitseasi. Kui teid on mitu, siis saab mitu erinevat rooga tellida, katse-eksituse meetodil selgub, mis on hea ja mis mitte. Pulkadega harjub ruttu. Üldiselt on toidud tshillised, mulle endale meeldisid igasugu lihavardad ja rohelised oad, tomatisupp, mõned pelmeenid ja suurem osa torte-kooke. Ja pulki ei tohi toidu sisse püsti panna. Pekingi part proovige ka kindlasti ära, las ettekandja näitab ette (õhukese pannkoogi sisse mähitakse pardiviilud, rohelist ja ploomimöksi), hea on http://appetiteforchina.com/100-chinese-foods-to-try-before-you-die/ . Peaaegu kohustuslikud objektid Pekingi esmakordsele külastajale ja väga hästi tehtud video http://www.youtube.com/watch?v=hnAVclAJow8

Hiina kohta linke http://www.seljakotirandur.com/hiina, ja muidugi trip.ee http://trip.ee/taxonomy/term/314

安妮

2009 19.09-04.10. 2 nädalat Shanghai-Xian-Beidaihe-Peking

19.september

Et siis teel kolmandat korda Hiinasse.

Hommikul kell 8.00 väljus laev Helsingisse. Õnneks oli mingi soodukas ja saime ka buffee hommikusöögi, nii et aeg läks süües. Helsingist Vantaa lennujaama trammi ja bussiga 615 (seutulippu – siis ei pea 2 korda piletit ostma) ja siis mitu tundi ootamist. Peale kella 4 pm Amsterdami lennukile ja seal ka veel mitu tundi aega ning lõpuks peale 9 õhtul saime Shanghai lennukile (mingi kole suure peaga eest kahekordne lennuk). 10 ja pool tundi lendu on paras katsumus.

   

20.september

Jõudsime peale kella 2 päeval Shanghaisse, tollist läbi, kohvrid käes ja mõnus soe ilm, sudu ja kerge vihm. Otsustasime bussiga hotelli sõita, sest bronnitud hotell asus raudteejaama taga ja buss läks raudteejaama. Loksusime siis läbi linna mingi tunnikese, aknast ka huvitav vaadata kui oled esimest korda linnas. Vaatasin eelnevalt google earthist, et hotell kohe raudtee jaama taga, et läheme lõunapoolt sisse ja tuleme põhjapoolt jaamast välja. Lihtne ju! Tegelikult muidugi nii lihtne pole, sest ilma piletita ei lasta sind jaama sissegi. Uimerdasime natuke kottidega rahvamassis edasi-tagasi ja võtsime siis takso ja mingi suure kaarega sõitsime hotelli. Hotelliks Holiday inn express ja täitsa korralik, ainult asukoht täiesti pärapõrgus, isegi taksoga ei saanud treppi sõita, sest hull ehitus ja teeremont käis. Hiljem välja minnes leidsime siiski kuskilt mingi maa-aluse käigu kust sai raudtee alt läbi minna. Läksime söögikohta otsima ja maabusime kuskil hiinlaste kiirsöögikohas, sõime esimesed hiina toidud. Laudade all olid ketid kuhu sai kotid kinnitada.

 

21.september

Hommikusöök oli hinnas õnneks, nime järgi küll chinese and western, aga tegelikult oli ikka ainult hiina hommikusöök. Õnneks süüakse keedetud mune ja röstsaia nii siin kui seal, riisinuudlid ja keedetud juurviljad küll hommikul sisse ei lähe.
Kuna olime avastanud tee jaama, siis läksime kohe Suzhou`sse rongipileteid ostma. Rongipileteid müüakse tavaliselt suures majas jaama kõrval, kus on mingi 20 kassat ja iga kassa taga ca 100 inimest järjekorras. Pilet oli umbes paarkümmend raha ja rong läks varsti. Pileti ettenäitamisel saad astuda ülipikka järjekorda, mis viib jaama ukseni, seal näitad uuesti piletit ja saad oma kotid läbi valgustusaparaadi lasta, siis olenevalt pileti klassist saad ooteruumi. Meil oli tavaline pilet ja ootasime suures räpases ootesaalis koos tuhande hiinlasega, kes vahetpidamata sõid, rögastasid ja loopisid prahti maha. Seinal hiinakeelsed tablood, millest ainult numbritest võis aru saada. Mingil ajal hakkas rahvas liikuma, meie siis ka, näitasime pileteid ja saime perroonile. Rongi sisenedes näitasime veel pileteid ja saime oma kohtadele istuma. Sõit umbes pool tundi ja kohal. Rongijaamast väljumisel tuli veel korra pileteid näidata! Suzhous oli ka soe ja niiske, taevas ühtlaselt hall. Mingite tuuripakkujate käest ostsime 5-tunnise ekskursiooni (80 raha) ja kobisime bussi. Käisime kellegi ilusas aias, vaatasime pagoode, sõitsime laevaga järvel ja kanaleid mööda, nägime kuidas siidiussist saab siidi, vaatasime moedemonstratsiooni ja meile tehti selgeks, mis vahe on kvaliteetsel ja mittekvaliteetsel teekannul. Kogu info oli küll hiina keeles, aga tore oli.   

 

Läbi häda õnnestus ka tagasipilet osta ning lõpuks Shanghaisse tagasi jõuda pimedas.

Hull nälg oli ja läksime toitu otsima. Lõpuks jõudsime mingisse restorani ja otsustasime konni süüa, päris hea oli – kana maitsega, lisaks chillit, chipse jm. Õlut muidugi ka. Hiina õlu on jube hea lahja (poes maksab 2,5 raha). Kelner tahtis kangesti suhelda inglise keeles ja rääkis, et oli Maltal 6 aastat kelnerina töötanud ja igatseb Euroopasse tagasi. Jootrahast keeldus ja ega me pärast restodes enam ei pakkunud ka.

   

22.september

Hommikul check-out, kohvrid jaama pakihoidu ja Bundile. Vaadet Pudongile polnud, sest kõrgemad majad olid udus ja remondiks pandud piirdetarad varjasid ka jõge. Shanghai expo 2010 tulemas ja hull ehitus käis igal pool. Kolasime vihmas niisama ja läksime lõpuks vanalinna. Ilusad vanaaegsed majad, palju turiste.

Käisime ka mingis templis, kus oli parasjagu teenistus ja lauldi. Kerge shoping ja õhtul jaama, sest 19.45 väljus rong Xiani (1500 km).

Kuna meil olid soft sleeperi piletid (500 RMB), siis saime nüüd viisakasse ootesaali, kus olid pehmed diivanid, vähe rahvast ja puhas. Rong ise küll suurem asi polnud, isegi vetsupaberit polnud. Olime ühes kupees hiina mehega, kes vist üle kõige maailmas kartis valgeid naisi. Ronis kohe riietega teki alla ja enne hommikut ei liigutanud. Hommikul tõusis ja läks vahekäiku istuma.

    

23.september

Rongis sai õnneks kuuma vett ja kohvi teha. Maastik akna taga suht igav, mõnest üksikust mäest sõitsime mööda, muidu lage maa. Mitmeid tossavaid korstnaid nägime, seal lähedal küll elada ei tahaks.

Xiani jõudes ostsime kohe piletid Pekingisse ülejärgmiseks õhtuks ära. Mingi värk oli seal rongijaamas, hästi palju politseinikke ja pommikoeri, vahepeal karjusid ja panid uksed seestpoolt kinni, siis viidi mingid mehed kuskile taharuumi jne. Kas oli reaalne oht või harjutasid enne pühi – ei saanudki teada.
Vaatasime kaardilt, et hotell oleks mõttekas võtta drumtoweri juurest. Mingi kohalik taksomaffia tegutses ja keegi polnud meid nõus taksomeetri järgi sinna viima, meie jälle ei tahtnud kokkuleppehinda maksta, nii et läksime liinibussiga kohale. Mingil ajal panin oma fotokakoti (pass +kogu raha) seljakotti ja koti selga. Trepist allaminnes sundis mind miski selja taha vaatama ja nägin, et samad poisid on selja taga, kes enne olid, selgus, et seljakoti 2 lukku olidki juba lahti tehtud ja järgmise liigutusega oleks fotoka kott sealt kadunud. Poisid olid kohe kadunud ja tänasin jumalat, et nii hästi läks.

Astusime suvalisse hotelli sisse ja peale hindade kooskõlastamist võtsime toa 2 ööks. Melody hotell, 280 raha, vähe kulunud, aga asus kohe väljaku kõrval, aknast paistis trummitorn ja sealt algas moslemite kvartal. Kolasime linnas ja moslemite kvartalis, sõime imehead halvaad ja lihavardaid.

Kuna hotellil polnud internetivõimalust, siis läksin õhtul ümbruskonnast seda otsima ja juhatatigi mind mingisse majja 4.korrusele. Seal suur saal oma 50 arvutiga, kus lapsed mänge mängisid. Tahtsin siis osta pooleks tunniks aega, aga ei saanud, sest küsiti pilti, mida mul muidugi polnud ja ka passi näitamine ei aidanud.

 

24.september

Hommikul läksime rongijaamast otsima bussi, mis viiks meid Terracotta sõdureid vaatama. Sigin-sagin ja 100 bussi, aga õiget ei leidnudki üles. Tulid tuuripakkujad, lõpuks leppisimegi ühe automehega kokku 150 raha ja sõidutas meid 7 tundi. Vaatasime mingit eelajaloolist väljakaevamiste kohta, käisime poes, kus näidati kuidas tehakse ja kust oleks saanud omale terrakota sõduri osta(?), mingit mäge, kus kellegi hauakamber sees ning siis neid päris väljakaevatud sõdureid vaatamas. Pildi pealt tundub kõik võimsam, kohapeal jäi efekt puudulikuks. Kuna meie autojuht rääkis inglist, siis püüdsime talt niipalju infot Hiina elu-olu kohta saada kui võimalik. Et need terracottasõdurid on tehtud mingist kindlast kristallidega savist, mida saab ainult ühe kindla mäe seest. Kui savi kuivab siis muutub ta tugevaks nagu metall. Et pensionile jäädakse 45-50, linnainimestele on mingi väike raha vist 200, aga maainimesed ei saa midagi. Kui tuleb teine laps, siis võib töökoha kaotada ja peab hästi palju raha maksma, seega keskmised või vaesemad inimesed teist last endale lubada ei saa. Sundsteriliseerimist siiski ei rakendata. Vanurite ja invaliidide eest hoolitsemine on perekonna asi. Korterid on väga kallid ostmiseks, suurem osa rahvast elab linnas tillukestes üürikorterites. Haridus on näiliselt tasuta, aga maksma peab ikkagi. Küsisin ka ta usu ja poliitiliste vaadete kohta, millele sain põikleva vastuse, et tal on niipalju tööd vaja teha, et ei jää aega kummagagi tegelemiseks. Mitme asja kohta ütles ta, et valitsust ei huvita kuidas inimesed hakkama saavad. Et üldiselt sel aastal on turiste vähe ja inimeste sissetulekud tunduvalt kahanenud. Muidu oli tore mees, päeva lõpuks oli juba üsna kelmikaks muutunud ja tahtis meiega tantsima õhtul tulla.

        

 

 

25,september

Hommikul vaatasime aknast kuidas pargis võimeldi ja mingid sõdurid tegid rividrilli, chek out ja kohvrid saime õhtuni hotelli jätta. Kammisime linna peal terve päeva, shoppasime ja olime muidu mõnusad. Neil on poed kuidagi tänavate kaupa, näiteks terve tänav oli täis poode, mis müüsid punalippe, loosungeid, silte jm. Järgmine tänav järjest poode, kus müüdi dresse, tosse jm spordivarustust, siis kinga ja saapatänav, siis edasi juuksurite tänav jne. Starbucksist sai head kohvi ja muffineid.

Õhtul jaama ja Pekingi rongile (1200 km ja 400 raha). Rong oli väga viisakas, vetsupaber olemas ja muidu puhas ka. Arvasime, et jäämegi kupeesse kahekesi kuni järgmises peatuses tuli peale mingi tähtsa olemisega kohalik abielupaar, kes meid üles koikudele kupatasid. Paljud hiinlased kannavad pikka aluspesu muideks (kuigi väljas on 30 kraadi sooja).

 

26.september

Jõudsime hommikul kella 8 paiku Pekingi South raudteejaama ja sealt sõitsime taksoga peamisse raudteejaama, et saada piletid ja sõita Beidaihesse mere äärde. Hull palavus, sudu ja palju rahvast.   

Piletid käes ja rongini paar tundi aega, läksime linna kolama. Kuna plaanis 2 päeva hiljem Pekingisse tagasi tulla, siis otsustasime minna vaatama mõnda hotelli. Käisime tükk maad, oligi mingi uhke hotelli moodi maja, et vaatame sisse, saab vähemalt vetsus ära käia. Uksel kontrolliti kotte ja sees selgus, et vist hotell ikka pole – hoopis konverentsikeskus. Ühes saalis toimuski osteoporoosi konverents, teise saali ukse taga hakkasid kellelgi pulmad toimuma. Fuajees oli lilledest pulmavärav ja laud, kust sai punaseid ümbrikke, millesse pruutpaarile raha kingituseks jätta. Kuna aega meil oli, siis istusime diivanile ja jälgisime toimuvat mingi tunnikese. Väljas oli ka pruutpaari foto, kui külalised tulid proovisime ära arvata kes kelle sugulane oli. Saalis olid kaetud lauad ja uhked tordid. Mingil ajal tormasid kõik õue ja lasti rakette, siis tulid külalised tagasi ja tüki aja pärast tuli lõpuks ka pruutpaar. Ei tulnud koos – peigmees tormas ees ja pruut koos lilleneiudega järel. Peigmees läks ühest uksest saali ja vaene pruut jäi pikaks ajaks üksi konutama teise saaliukse taha. Keegi pistis talle siis mikrofoni kätte ja mingil ajal läks ta uksest sisse ja hakkas laulma(?). Pulmas käidud, läksime edasi hotelli otsima. Ühel ristmikul küsisin millegipärast ühelt autojuhilt, et kust võiks mõne hotelli leida ja ta viis meid autoga tasuta jupp maad edasi mingisse hotelli. Uurisime hotellist hinda ja vaatasime tuba, muidu sobis, aga siis öeldi, et nad ei tohi lubada külastajaid hotellist pühade ajal 28.-2. oktoober välja, selline korraldus olla kesklinna hotellidele antud. Appike!

Rongisõit Beidaihesse kestis ca 2,5 tundi, pehmed istmed ja puhas rong. Beidaihe jaamast taksoga randa (20 raha) ja hotelli otsima. Sadasime hotelli, mis ka LP-s kirjas. Taheti 600 raha öö eest, me ütlesime, et 200 ja kuna diili ei tekkinud, läksime uksest välja. Kohe jooksis üks tibi järgi (vist adminn) ja vabandas ning kutsus tagasi. Vaatasime toa üle ja jäime, kuna see adminn oli hästi meeldiv inimene. Hotell ise on oma paremad ajad juba ammu üle elanud ja oli üsna räämas ja lagunev, laest tuli kohati krohvi, vaibad mustad ja hallitanud tomatit ei võtnud lifti põrandalt keegi 3 päeva jooksul ära. Kunagi võisid seal tõesti Pekingi parteisaksad käia pidusid pidamas, hoonetekompleks oli iseenesest suur ja uhke.

Läksime ümbrust uurima ja saime shoki. Justkui oleks vahepeal Venemaale sattunud. Majadel venekeelsed sildid, vähesed valged turistid, keda nägime olid venelased, kohalikud rääkisid meiega vene keeles (vastasime ikka inglise keeles), poodides olid hinnad fikseeritud ja kallid st. ka venelastele kohandatud. Suurem turismihooaeg oli möödas ja osad poed-restod kinni. Kuna me mõlemad olime konditsioneeridest tatised, siis ujujaid meist polnud (3 hiinlast ujus) ja meri jäi katsumata. Igalpool olid kalarestoranid, millel akvaariumid kaladega ukse taga, seal oli peale kalade ka igasuguseid muid molluskeid, mis juba visuaalselt oksele ajasid, söömisest rääkimata. Otsisime kuskilt kaugelt kohaliku toidutänava, kus ikka hiina keelt veel räägiti ja sõime head moslemite toitu.

   

 

27.september

Olime lõksus selles tobedas linnas ja kuidagi tuli päev mööda saata. Käisime restoranis Anna omletti söömas, Marinas vetsus, Misha juures mashaazis jne. Rannapromenaad oli uhke, randa minek tasuline 8 raha, õhtuti olid pargid valgustatud ja tänava ääres puud siniste elektriküünaldega ehitud. Jõulud? Internetiurgas maksis 3 raha tunni eest ja sai ka passi esitamisel ligi. Bronnisin Pekingisse hotelli 4 ööks 198 RMB, ei viitsi enam kohvritega mööda linna kolistada ja otsida. Söömas käisime moslemite juures ja toit oli jälle hea.

  

 

28.september

Suure rõõmuga lahkusime sellest võltsist linnast.

Pekingisse jõudes võtsime takso ja lasime ennast hotelli viia. Taksojuht muidugi ei osanud minna ja küsis tänaval politseinikelt, need helistasid ja uurisid ning GPS abiga sai ka taksojuht aru kuhu minna. Hotell Sicily oli väga meeldiv üllatus, väga puhtad ja heledad toad, hommikusöök hinnas ja seda kõike 198 raha eest. Valisime meelega kesklinnast eemale, Taevatempli ja Pärlituru piirkonda. Kohe kõrvaltänavas on mitu head söögikohta.

 

29.september

Hommikul otsustasime müürile minna. Bussiga nr.60 kesklinna, sealt metrooga edasi ja kuskilt läks buss nr.919 Badalingi müürile (pilet 12 RMB). Terve Peking oli sudune, aga poole tee pealt tekkis ka nii paks udu, et 10 meetrit edasi ka ei näinud. No ei olnud mõtet müürile minna kui sa midagi ei näe, käisime pelmeene söömas ja sõitsime linna tagasi.

Siis tahtsime Lama templisse minna, aga oli juba sulgemise aeg ja meid ei lastud sisse. Kolasime Wangfujingi jalakäijate tänaval, vaatasime uhkeid kaubamaju ja ööturgu igasuguste õudustega. Eriti jubedad olid vardad elusate skorpionitega, mis siis keevasse õlisse kasteti.

Õhtupoole kolasime hotelli piirkonnas ja sõime oma lemmikrestoranis igasuguseid häid asju.

 

30.september

Peale hommikusööki läksime kohe Tiananmeni väljakule, sinna muidugi ei lastud, ka Keelatud linna ei saanud, sest tribüünid ja muu olid paigale pandud ja politseinikke igal sammul. Pommikoerad, soomukid ja sõdurid olid oma kohad sisse võtnud ja üks sõdur otsis punaste vaipade alt metalliotsijaga vist pommi. Väljakul olid üleval hiigelsuured ekraanid ja uudistajaid palju.

Läksime metrooga lõpp-peatusse ja sealt taksoga Suvepaleesse. Ka seal oli meeletu udu, aga sõitsime paadiga ja vaatasime neid ilusaid hooneid, kus Cixi oma uhkeid pidusid pidas. Hiina siseturiste oli meeletult palju, samas ei näinud ma üldse Jaapani turiste, keda alati ja igal pool on hästi palju.  

 

  

Õhtul käisime Pärliturul kaupadega tutvumas, kaubad olid muidugi samad, mis 2,5 aastat tagasi siin esmakordselt käies.

Telekast on igal õhtul pühade kava tutvustatud, eks paistab, mis homme saab.

 

 

 

 

1.oktoober

No nii! Hiinlaste suur püha ongi käes. Päeva suurim üllatus on sinine taevas ja päike! Poed ja riigiasutused on kinni. Kui üritasime kesklinna sõita, siis selgus, et metroo jättis 3 südalinna peatust lihtsalt vahele. Tänavatel on paelad ees, politseinikud, sõdurid, tankid ja soomukid turvavad, et keegi ometi ei trügiks kesklinna väljaku poole. Väga sürr!

Sõitsime siis uuesti Lama templisse, et toetame sel päeval hoopis Tiibetit. Loomulikult oli see suletud, samas lähedal aga Konfutsiuse tempel täiesti avatud. Mingist restost möödudes nägime, et kogu personal istus laudade taga puuviljataldrikud ees ja vahtis telekast paraadi. Astusime sisse ja näitasime näpuga puuviljadele, et meile ka ja vaatasime ka paraadi. Paraad ise uhke muidugi, tundus et marssijate valikul on tähtsaim faktor olnud välimus, sest nii ilusaid inimesi linnapildis küll ei kohanud. Vahepeal jooksime koos hiinlastega õue lennukeid vaatama, kes taevasse värvilisi jutte vedasid.

  

Jalutasime ringi ja mingid hiinlased kinkisid meile tänaval punalipud. Viisakate inimestena tänasime ja jalutasime lippudega edasi. Alles siis kui turistid meile vastu tulid taipasime oma lipud kotti peita. Kes siis veel kui mitte meie peaks mäletama punalipu sümboolset tähendust.

Mingil ajal nägime kuidas kümned bussid peale paraadi lapsi laiali vedasid, liiklus seisis, mingi viis võretatud veoautot olid täis linde (vareseid?) jne.

Linna ääres olid mõned poed avatud, kammisime siis neid läbi, sööma ja hotelli. Telekast oli väljakult galakontserdi ülekanne, lasti ilutulestikku ja mitte vähe. Õues kõmises poole ööni.

 

2.oktoober

Eelviimane päev Hiinas. Tegeleme ostlemisega nii maitseainete turul, Pärliturul kui Siiditurul. Taevas on endiselt sinine, ainult üksikud pilved. Viimaseks ööks on ette bronnitud Holiday inn express, nii et vahetame veel hotelli. Ostame ennast lolliks ja pakime õhtul kohvreid.

 

3.oktoober

Hommikul vara üles ja viimased ostud ning lennujaama. Hakkasime 3 tundi enne minema, õnneks saab nüüd metrooga lennujaama. Jälle kord lagunes mul kohvri käepide ära, mul ikka ei vea nende kohvritega. Lennujaamas oli palju õigete kohtade otsimist, pikad sabad ja turvakontroll puistas ikka korralikult ja kaua. Lõpuks oli pool tundi lennu väljumiseni, aga väljalend hilines mingi tund aega. Kuna nii hilja jõudsime, siis pandi meid eraldi istuma 20 rida vahet. 10 tundi lendu 2 hiinlase vahel on ikka eriline piin. Muidu ei saa China Southern Airlinesi kohta midagi paha öelda – personaalne ekraan 5-6 filmiga, kotike silmaklappide, hambaharja ja muuga, söögid normaalsed, jooke palju tahad.

Amsterdamis tekkis jama, sest hiina lennuk hilines ja Amsterdami lennujaam on kõige suurem ja haigem mida mina näinud olen. No ja jooksime piletil kirjas olnud väravasse, seal selgus, et vale koht. Jooksime veel ja saime lennukile, üks soome perekond ka meiega. Lennuk ootas meie järele.

Helsingis selgus muidugi, et meie kohvrid meiega koos ei tulnud. Pole ka ime, aga plaanisin ennast alles Helsingis sügiseselt riidesse panna. Lasin siis plätude ja sokkidega mööda tormise Helsingi porilompe sadama poole. Sadamas õnneks kõik sujus, saime kell 2 öösel sisse ja laeva kajutisse sooja ja puhaste linade vahele.

 

4.oktoober

Laev rappus hullult ja kell 6 läks uni ära. Kuna laupäeval väljub Eckerö alles 10.30 siis oli veel pool päeva aega enne kui koju saab. Õnneks sai mingil ajal kohvi ja süüa, siis tulid tangod ja aeg läks kiiremini. Ja mingil ajal unustasin ma oma fotoka kuskile ja sain selle laeva infost kätte, krediitkaart sees ja puha. Sellele inimesele tahaks küll aitäh öelda, kes selle leidis ja sinna viis. Arvamus soomlastest paranes tublisti, sest laevas põhiliselt soome pensionärid olidki. Kohver toodi ülejärgmisel päeval koju.
Et seekord siis selline reis.

2008 Lõuna-Hiina Guangzhou-Shenzen-Hong Kong-Macau-Guilin-Yangshuo-Guangzhou

11.veebruar

Teist korda Hiinasse! Esimene reis oli turismigrupiga nädalaks Pekingisse ja mulle ikka väga meeldis, nii et otsustasin tagasi minna…

Ja siis me olimegi lennukis, mis sõitis Helsingist Guangzhousse. Enne seda muidugi Tallinnast Helsingisse, mille väljumine hilines mingi 30 minutit aga kõik laabus lõpuks. Tuleb välja, et kui millestki piisavalt unistada, siis võivad unistused ka täituda. Terve aasta on seda Hiina-teemat seeditud, algul polnud reisikaaslastki kusagilt võtta, aga üks sõbrants siiski nakatus minu Hiina-vaimustusest ja tahtis kaasa tulla. 4 päeva enne reisi tuli mul mingi külmetustõbi, 39 palavikku ja muu, sai siis kõikvõimalikke ravivõtteid tehtud, no ega minemata poleks saanud jätta. Finnair tundub kuidagi turvaline, stjuardessid on keskealised naised ja teenindus on meeldiv, toidud on maitsvad ja 10 tunniga jõuab mitu õlut-veini ära juua. Filmid on nagu on, mis vahet seal ikka, kuidas aega surnuks lüüa. Magada küll ei saa, sest närv on sees.

12.veebruar

Maandusimegi Guangzhous. Mingi mega suur lennujaam, saime kohvrid kätte ja passikontrollist edukalt läbi. Proovisin kohe oma vähest hiinakeeleoskust ja küsisin kus wc on. Näidati suund kätte – appi, nad saidki aru! Väljas olid taksod ja bussid, läks aega enne kui õige bussi üles leidsime. Kuna meil oli esimene öö bronnitud Shenzheni, siis pidime sõitma bussiga kõigepealt Guangzhou peamisse raudteejaama, sealt taksoga East rauteejaama ja sealt saime rongile, mis viis Shenzheni. Rong oli väga viisakas ja puhas, koristaja käis mitu korda ringi, pakuti snäkke müüa, ukse kohal oli tabloo, mis näitas järgmist peatust ja palju aega sinna jäänud on. Shenzhenis hakkasime oma hotelli otsima. Kuna kaardilt paistis hotell päris rongijaama lähedal olevat, siis me taksot võtma ei hakanud, vaid lohistasime kohvreid läbi linna. Mitu korda küsisime teed ja ekslesime ikka päris pikalt. No muidugi tuleb Hiinas taksoga sõita – hoiad kokku aega ja närve ja odav on ka! Lõpuks siis hotellis. No oli ikka kole, külm ja niiske tuba, hästi vastik räpane, linad tundusid vähemalt puhtad. Maksis 190 kohalikku raha. Hotelli pilt siis üleval. Panime kohvrid ära, käisime söömas ja kolasime niisama ringi, kole linn – vähemalt sealtkandist vaadatuna. Läksime varakult hotelli tagasi, kuna öö oli ju vahele jäänud. Tuba oli mega külm, konditsioneer ei töötanud, sooja sai kaasavõetud Strohist ja kuumast dushist, sokid jalga ja magama.

  

13.veebruar

Öösel oli külm, panin vahepeal riideid juurde. Mingil ajal kostis õuest jubedat paugutamist, aga see on Hiinas nii tavaline, mingid raketid ja tongipüstoli värk nagu meil enne jõule. Ärkasime siis esimest korda Hiinas, endiselt külm, tegime kuuma kohvi ja sõime eile ostetud toitu, check out ning taksoga Hong Kongi piirile. Ikka koledad majad on siin ja üksteisele hästi lähedal, päikest ei näe nad kunagi. Kanalisatsioonitorud on maja seintel väljaspool. Huvitav!Piiripunktis oli miljon rahvast, jube sagimine, pikad järjekorrad, sildid hoiatasid linnugripi eest ja tuli täita mingeid pabereid. HONG KONG Lõpuks ülesaanuna olime jälle rongijaamas ja sõitsime Hong Kongi poole. Tulime kuskil maha ja istusime metroole ümber. MTR jälle väga tasemel, seintel tablood, tuluke näitab kus jaamas parajasti oled, skeemid ja ümberistumised, kõik täiesti arusaadav ka lollile turistile.Hong Kongis st. Kowloonis oli meil broneering tehtud 2 ööks Dorsett Seaview hotellis, 450 HKD öö. Suht väike aga puhas tuba ja kondist tuli sooja. Ööbimine ongi kallis Hong Kongis, kui just mingis jubedas urkas ei taha olla. 13.korrus, vaade aknast. Kolasime mööda linna, mingid hullud aled olid kõikjal, aga kuna meil oli nii reisi algus, siis ostuhullusega kaasa ei läinud eriti. Kui jalad ära väsisid istusime mingisse bussi ja vaatasime, et kuhu viib. Causeway Baysse. Mere alt läbi tunneli ja igavene pikk sõit oli. No Hong Kongis on veel eriti suured majad, kõrged- see on selge, aga ka laiusesse. Vasakpoolne liiklus oli vähe harjumatu. Bussid ja trammid olid kahekordsed, eestuksest lähed peale, paned raha kassasse ja ei mingit piletit. Enamusel olid muidugi Octopus kaardid, millega saab igas transpordis sõita. Kuna ilm oli üsna pilvine, siis arvasime, et pole mõtet Peakile minna, sest nagunii ei näe sealt midagi peale udu. Käisime söömas ja kolasime niisama linna vahel. Tagasi Kowlooni sõitsime ferryga, mingi 5 min. üle lahe. Kaupmehed polnud pealetükkivad, ainult mingid rätsepad käisid pinda. Õhtupoole pandi ööturud üles: söögikohad ja kaubad kelladest kottideni. Muuhulgas iga viies müügilett oli sexshopi kaupa täis (selliseid naljakaid väikeseid). Läksime siis mingisse kohalikku söögikohta ja tellisime väikese küpsetuspoti sees liha ja riisi. Üsna räpane koht oli, aga vaatasime, et palju rahvast ja kõik söövad isuga. Hiinas tuuakse ju alati tee kõigepealt lauda, mõnes kohas ka lihtsalt kuum vesi. Hakkasime siis kuuma teed jooma, aga meie lauas olev paarike õnneks õpetas meid, et kõigepealt loputatakse kõik nõud ja pulgad selle kuuma tee seest läbi ja valatakse ära. Siis tuuakse uus kannutäis ja seda juuakse. Appi! Toit ise oli söödav kuigi põhjast kõrbenud. Natuke veel kolamist ja oligi aeg magama minna.

  

14.veebruar

Ärkasime ja läksime hommikusööki otsima. Leidsime mingi restorani, kus olid laudlinad ja puha, aga menüü hiinakeelne ja siis lihtsalt sõime midagi, mida oli vähe ja oli suht kallis. Sõitsime linnast välja 10000 buddha munka vaatama.

Väga ilus oli.

         

Pikalt treppidest mäe otsa, kuldsed mungad kahelpool treppe ja ahvid ronimas nende vahel. Üleval olid templid, mõned palvetasid ja põletasid viirukit. Müüdi nänni ja sööki. Kõik kujud olid erinevad.
Linnas tagasi otsustasime vaadata kolmandaks Hong Kongi ööks majutust, kuna praegune hotell oli üsna kallis ja nädalavahetusel veel kallim. Võtsime siis Nathan roadi ette. Mitmes kohas oli juba sissepääs nii jube,et me ei hakanud üles sõitmagi. Imekitsas koridor, üks lift ja 20 korrust üleval. Tõeline klaustrofoobikute õudusunenägu! Mingis kohas käisime, sõitsime liftiga 15. korrusele ja seal siis kitsas väike koridor, kus olid trellid ees ja sealt sai hostelisse, kus oli umbes 3 tuba ja toas, mida meile pakuti oli üks laiem voodi ja selle kohal nari. Tuba ise umbes 2×2 imetillukese trellitatud aknaga. See kõik maksis 290 HKD. Loobuda polnud raske. Edasi vaatasime poode, parke ja ööturgu, natuke ostlesime ja sõime. Ja oligi päev läbi.

  

15.veebruar

Hommik algas kohvi ja võileibadega. Õnneks on hotellides kõikjal veekeetjad, kohv oli Eestist kaasas. Hotellides on ka ühekordsed sussid, seebid-shampoonid ja hambahari-pasta. Kui mõnes hotellis olime mitu ööd, ka siis toodi iga päev uued hambaharjad-pastad. Rohelist mõtteviisi pole ollagi. Loomulikult oli meil kõik vajaminev kodust kaasas. Algul mõtlesime, et jääme veel üheks ööks samasse hotelli, aga siis mõtlesime ümber, et läheme hoopis Macausse edasi. Sõitsime taksoga sadamasse. Mingi tunnike merel loksumist ja olimegi Macaus. MACAU Kohati on neid ilusaid portugaliaegseid maju alles, aga üldiselt on Macau ikka ka üks tavaline Hiina suurlinn. Loomulikult on linna eripäraks kasiinode rohkus, üks uhkem kui teine. Sadamast linna jõudmiseks otsustasime, et sõidame bussiga keskusesse. Leidsimegi Largo do Senado üles ja hakkasime sealt Rue de Felicidadet otsima. Mõtlesime üle vaadata Tripis mainitud odava ööbimiskoha San Va Hospedaria. Jälle kord tundus kaardilt kõik nii lihtne ja lähedal. Tegelikult tiirutasime ikka pikalt kohvritega ringi, enne kui õige tänava üles leidsime. Muidugi oligi lähedal, ainult tuli õigest tänavast minna. Selles kohas viis kitsas, järsk trepp üles, üsna kõhe koht kahe keskealise naise jaoks. Näidati siis tuba – seinad olid, aga mitte laeni, nii et mitu kõrvuti tuba olid lae alt lahti ja ainus aken oli ühine katuseaken, kust natuke valgust tuli. Pesuruum vist koridoris kuskil. Selline backpackerite koht. Hinnaks 260 MOP. Tulime kohvritega kiiresti trepist alla. Vaatasime siis tänaval ringi, hotelle iga paari maja tagant ja leidsimegi sobiva, 350 MOP. See oli küll ainuke hotell meil, kus polnud veekeetjat, hullem see, et ei olnud normaalse otsaga seinakontakti, et oleks telefoni saanud laadida, sest aku oli tühi. Kolasime linna peal, leidsime mingi Fisherman Wharfi nimelise koha, nagu mingi teemapark vms. Stiilinäiteid majadest erinevatest aegadest ja riikidest. Paras turistikas, aga kena koht ja tasuta. Pärast käisime veel söömas, mingis odavas kohas. Ajasime pulkadega nuudlisupi seest praemuna ja suurt lihatükki taga. Kohalikud vaatasid huviga. Õhtul ostsime kohalikke maiustusi ja odavat viina. Viin läks viinasokkideks, sest mu jalad olid käimisest õudselt paistes. Toimis ka.

  

16.veebruar

Casino Lisboa väljast.

Tahtsime korralikku hommikusööki ja kuna lähedalt midagi ei leidnud, tegime check outi ja sõitsime kohvrite ja bussiga linna kõige uhkemasse kasiinosse sööma. Et seal hotell ka ja ju on korralik buffee hommikusöök. No loomulikult oli kell 11 ja hommikusöök läbi. Istusime siis restorani ja sõime mingit megahead liha ja spaghetti Bologneset. Väga tasemel söögid ja teenindus. Raha läks vist 120 kohalikku. Kohv ja tordilõik ka. Kõht täis ja võiski alata sõit tagasi Hiinasse.Ei hakanud enam bussidega jamama, vaid sõitsime taksoga Zhuhai piirini, sealt üle ja oligi Hiina jälle.

ZHUHAI.

Zhuhais nagu enam ei teadnudki mida teha, kas minna Guilini või Sanyasse. Mingi tark mõte tuli, et vaatame, mida lennujaam pakub.

Hakkasime siis kohvrite kolisedes linna poole minema, tulid taksopakkujad. Et 300 raha ja lennujaama. Kauplesime 100-le ja sõitsime. No see lennujaam oli nii kaugel linnast. Kohale jõudes selgus, et ühte ei lähe üldse sealt lennukit ja teise saab alles homme. Midagi teha polnud, tulime sama poisiga uuesti linna tagasi, jälle 100 raha. Nii et ainult 100 raha kummaltki terve reisi vältel maha visatud. Hästi ju! Suutsime taksopoisile selgeks teha, et tahame bussijaama, kust saaks Guangzhou lennujaama. Taksopoiss sõitis ringi ja küsis inimestelt, lõpuks viis meid kuskile, kust saime osta Guangzhoust Guilini lennukipileti ja bussipileti Zhuhai-Guangzhou. Buss kihutas umbes 3 tundi mööda kiirteid, nägime mitut avariid ja hoidsime hinge kinni. Oli juba pime kui Guangzhousse lennujaama jõudsime. Umbes peale 21.00 läksime Shenzhen Airlinesiga siis

GUILINI.

Lend lühike, lennuk väga viisakas ja anti mingit snäkki ka. Kohvrite kättesaamisel selgus, et minu kohvril oli mingi plastmassosa ära lõhutud. No läksin ohkima, mitu inimest veel ja tõid mulle kohe uue kohvri (ma ei tea mis teistest sai), ladusin asjad ümber ja olin happy. Nagunii tahtsin uut kohvrit osta. Siis tuli mingi tibi ja küsis kuhu, meie vastasime, et ei tea. Pakkus hotelli 150 öö ja kohe läks buss ka linna. Hotell oli igati normaalne ja olime ikka väga väsinud pikast päevast.

JING DU HOTELL

17.veebruar

Chekkisime hotellist välja ja jätsime kotid neile hoida, läksime toitu otsima. Otsustasin vahelduseks kasutada Lonely Planetit, mis mul kaasas oli (igavene raske ja mõttetu). Mingi pubi, sealt pidi saama best western toitu. No keegi ei teadnud ja ei leidnudki seda kohta. Leidsime hoopis mingi Pauli steaki, kus lubati buffee toitu. Asus Renmin Lu jalakäijate tänaval (pedestrian street), aga oli veel kinni. Asusime poode kammima, seal ka mingid hullud päevad. Kui kell 11 sai läksime sööma. Et tellid midagi menüüst ja ülejäänud asjad on buffeest tasuta. Tellisime Norra lõhe, mis oli mega hea, juurde kõiki salateid, juurvilju, kanapalle, pärast puuvilju, jäätist ja mida iganes. See läks maksma 68 raha per face.

      

Siis võtsime takso ja sõitsime linnast 5 km mingit Red Flute Cave koobast vaatama. Väga ilus oli. Stalaktiidid ja stalagmiidid ja värvilised prozektorid. Veel olid tuhandeaastased kilpkonnad (sildi järgi) ja muidu huvitav koobas, kuhu vesi on tilkunud aastatuhandeid. Siis sõitsime linna tagasi, võtsime kotid (raha ei tahetudki hoidmise eest) ja sõitsime bussijaama, et sõita Yangshuosse. Õieti oli see rongijaam, kust bussid ka väljusid. Tunnike sõitu, puhas ekspressbuss, 14 kohalikku raha ja oligi YANGSHUO. Väljudes ründasid meid kohe hotellipakkujad. Üks poiss oli vähe aktiivsem ja hakkas meie kotte kohe kuskile vedama. No läksime siis järgi. Mingi Youth hotel või hostel, et tema pere majandab jne. No ja hakkab siis kuskilt treppidest üles minema, mingi 3-4 treppi, ise räägib, et värske õhk ja vaade. Vaade oli teiste majade katustele ja meeletult külm. Ütlesime, et ei sobi ja siis hakkas ajama, et tädi või õe hotell ka kuskil. Läksime siis seda vaatama. See oli suht norm ja jäime sinna, kauplesime hinda ja saime 350 kolmeks ööks. Poiss oskas meile kohe mingeid ekskursioone ka müüa (ikka kauplesime hinda alla ka), nii et õhtul läksime kormoranidega kalapüüki vaatama. Oli külm ja pime, vihma sadas ja pildid ei tulnud hästi välja. Paadimees muudkui sõitis ja mingi aja tagant sukeldusid kormoranid vee alla ja otsisid kalu, kas said ka ma ei tea. Mingil ajal tehti peatus, siis sai raha eest kormorani endale õla peale ja pilti teha. Konditsioneer jäi ööseks sisse, oli soe magada.

18.veebruar

Hommikul läksime panka otsima, et raha vahetada. Tuli täita pabereid ja näidata passi. Vihma sadas ja külm oli. Üks tädi tuli mingeid postkaarte pakkuma, näitasime näpuga ta kalossidele ja tädi tõi kuskilt nurga tagant poest need meile kohe kohale. Päeva parim ost! Sees oli mingi soe riie ja jalad kuivad. Käisimegi paar vihmast päeva nendega ringi.

Kell 13.00 pidi tuurikorraldaja meile järgi tulema, et läheme jõelaevaga Xingpingist mägesid vaatama. Teistest hotellidest tulid veel mõned turistid ja meid pandi kohaliku külabussi peale. Rahvast oli igasugust, mõni suitsetas bussis, siis tuli kuskilt külavahelt mingi taat peale kana kaenlas, paar vaimupuudega inimest, kes olid jube mustad ja ilmselt haisesid õudselt. Meie istusime päris taga ja kõige teravamaid elamusi ei saanud, aga üks mees tegi akna lahti ja oksendas välja. Tee oli hästi auklik ja buss loksutas jubedalt, tee ääres apelsiniistandused ja ehe külaelu. Mingi 2 tundi, siis olime kohal. Konduktor läks bussist välja ja oksendas. Xingping siis väike vana linnake (või oli ta küla), kitsad mustad tänavad, lehmad jalutasid suukorvidega ringi, puurides müügil elustoit, nännimüüjad ja jõesadam.

Algul pandi meid ootama mingisse söögikohta. Kuna igalpool on külm ja uksed lahti, siis soojasaamiseks olid neil söepannid põrandal ja selle ümber siis istusimegi. Siis hakkas asi venima. Naine, kes meile bussile vastu oli tulnud muudkui rääkis mobiiliga ja mingi jama vist oli. Siis hakkasime minema, aga mitte sadamasse, mis oli samas kõrval vaid mingi kilomeeter eemale ja sealt saime alles paadi peale. Ilmselt olid teemaks mingid kontrollid, sest meie tuur oli ju mitteametlik. Väga ilusad vaated, need mäed on ikka nii lummavad, aga jube külm ja vihma hakkas ka tibama, laeva katus oli pealt ära lükatud paremate vaadete saamiseks. Paar tundi vist sõitsime edasi-tagasi, vahepeal oli ka peatus, kus sai vetsus käia, suveniire osta ja mingeid küpsetisi.

Siis veel paar tundi bussiga loksumist ja olime tagasi Yangshuos. Läksime beerfishi sööma, tõeliselt hea kalatoit.

19.veebruar

Tõusime 6.30, et kell 7.00 minna ekskursioonile Longjisse Draakoniselgroo riisiterrassidele. Meid korjati 6-kesi väikebussi peale ja pikk sõit algas. Sõitsime umbes 3 tundi ja siis tulid mäed, mitte sellised armsad kühmukesed nagu Yangshuos vaid suured ja hirmutavad.

Sõitsime mägede vahel üles-alla ja peatusime Huanglo Yao külas, kus on maailma pikimate juustega naised. Anti väike etendus ja näidati juukseid. Väga ilusad pikad juuksed, mida pestakse riisikeetmisveega ja lõigatakse korra elus 18.-aastasena.

Ja siis hakkasime mäest üles sõitma: kitsas tee, ühelpool kuristik, teisel kalju, s- ja u-kujulised kurvid, teele on kohati langenud puuoksi ja kukkunud kive. Seda siis 17 km, mägi ise oli umbes 1000 meetrit kõrge. Vahepeal tuli udu või pilved, nii et midagi polnud näha. Mõni auto ja buss tulid veel vastu ka. Nii kohutav!

Üles jõudes olid mul jalad nõrgad ja täielik paanika, teised läksid jala edasi, aga mina jäin sinna passima.

Sõbranna käis ikka päris tipus ära, oli rohkelt treppe ja ronimist, vaadet eriti udu tõttu polnud. Paar turisti läksid kõrgemalolevasse hotelli ööbima oma kompsudega. Pakikandjateks on vanemad naised, kes kotte veavad enda seljas olevates korvides.

Seal nad siis mäe otsas elavad, elekter on olemas ja veetorud olid ka majade juures. Süüakse ikka kõike, mis söödav on. Mingi rotinahk oli kuivama pandud, kollaseid pilusilmseid koeri oli mitmeid ja needki kuuluvad toidulauale (küsisin järele). Uksed-aknad on majadel koguaeg pärani, umbes alla-aastane titt oli paksult riides ja pandud istuma tsementpõrandal olevasse penoplastist kasti. Siin üleval oli veel eriti külm. Tundub, et magavad ka riietes.

Õnneks saime ilusti mäest alla ka sõidetud ja tagasi kodusesse Yangshuosse. Mäed on ikka alt üles vaadates palju mõnusamad.

Ma ei lähe enam iial ühegi mäe otsa!

  

20.veebruar

Käisime hommikust söömas. Ikka korralik ameerika hommikusöök ja päev võib alata.

Otsustasime, et actionit on küll juba olnud – algab puhkus. Ilm oli ka soojaks ja ilusaks läinud.

Teisel korrusel meie rõdu.

Vahetasime hotelli, kuna vahepeal ei tulnud sooja vett ja rätikuid polnud 3 päeva jooksul tekkinud (hea, et omal kaasas olid). Vaatasime mõned hotellid üle, valikut oli palju, sest hooaeg polnud ju veel alanud. Ühes hotellis oli dushiruumis jalajälgedega vets ka. Leidsime veel odavama ja ilusama hotelli (300 raha 3 ööks). Keskendusime natuke ostlemisele ja jalutasime jõe äärde. Kohe tulid paadisõidupakkujad juurde ja peale väikest kauplemist hinna osas läksimegi bambusparvega sõitma. Mugavad toolid, pehmed padjad peal – libised vaikselt mööda vett. Täielik relax!

Yangshuo on ikka hästi armas linnake, kuigi hull turistikas. Hommikul vaatad rõdult, kuidas maainimesed toovad linna igasugu söögikraami, kes rattaga, käruga, korvidega… Rohelist, puuvilju, elus kanu. Jäimegi ühte poe ees olevat mopeedi pildistama, millel lamas kana. Lähemal vaatlemisel selgus, et kana elus ja puha, ainult jalad kinni seotud, et plehku ei paneks. Tuli ligi keegi mees, et tema ikka imestab, miks turistid kogu aeg kanu pildistavad. Ise ta olevat ameerika juut, kes seal viimased 6 aastat elanud, vist mingi muusik. Tema käest kuulsime, et viimase paari aastaga on Yangshuos 21 turisti mõrvatud (vist röövimise pärast), et nüüd on linnas turistid erilise kaitse all, kuna turism põhiline sissetulekuallikas neil ongi. No ei tea, ise olen lugenud paarist juhusest, kus turist on olnud linnast kaugemal ja üksi.

21.veebruar

Jalutasime peale hommikusööki linnas ringi ja vaatasime, et ohoo: dr.Lily massaash. Uks oli küll kinni veel, aga ukse taga olevat hinnakirja lugedes läks uks lahti ja dr.Lily unine nägu küsis kas soovime massaashi. No ikka soovisime! Kutsus meid sisse ja pani diivanile istuma. Ise läks massaashituba valmis sättima.

Laual olid eelmisest õhtust toidukausid ja näha oli, et nad magavadki riietega ja linata. Ja siis see tekk liigutas ja tegi mingit häält. Ja siis tuli teki alt välja dr.Lily vanaema kootud müts peas ja dressides. Nii magavadki – ühe pea ja teise jalad! Aga massaash oli väga mõnus. Mina tellisin ainult jalgadele, aga sõbranna lasi kogu kehale massaashi teha, lisaks veel kuppe panna. Terve tund mõnusat taimeleotist, õlitamist ja mudimist, lausa taevalik! Meie mõistes väga tühise summa eest.

  

Pärast jälle shoppasime mõnuga, viisime asjad vahepeal hotelli ja läksime jõe poole. Loomulikult pakuti parvesõitu ja kuna oli hästi soe ja ilus ilm, siis me ka läksime. Diil oli, et 1 tund ja Fuli linnani. Sealt siis tuleme ise bussiga tagasi. Jälle olid imeilusad vaated, kohati oli vesi peegelsile.

Paadimees sõidutas meid pool tundi ja siis ütles, et ongi Fuli, et teine pool tundi on tagasisõiduks. Loogiline ju! Siis Fulis maha minnes oli kõigepealt mingi karjamaa, kus kohalikud lehmavariandid sõid rohtu. Seal oli küll oma 25 kraadi sooja, meie reisi kõige soojem päev. Siis nägime seintele kirjutatud kirja Fuli market ja läksime noolega näidatud suunas. Jõudsime mingisse söögikohta, kus selgus, et turg on veel kaugel ja kohaliku kolmerattalise bussiga saab sõita. Hästi kitsad vanad tänavad, vahepeal tuli mõni sarnane buss veel mööda lasta.

Turg ise oli hästi kole ja masendav. Ikka väga must! Ühtegi söögiasja küll ei suudaks sealt osta.

Uurisime siis, et kuidas Yangshuosse tagasi saab. Mingi väikebussi naisjuhi käest küsisime, et palju maksab – ütles 25 raha. Minul ilmselt läks vahepeal meelest ära, et me Hiinas oleme ja küsisin veel, et kas kahe peale kokku. Üks mees bussis muigas ja noogutas. Sõit ise kestis tagasi umbes 10 minutit. Õige hind oleks vast 6 raha kokku olnud. Nii et nööriti tulles ja minnes.

Fuli turg

22.veebruar

Üldse ei mäleta, mis me sel päeval tegime. Ilmselt ainult shoppasime, vahepeal käisime söömas, maniküüris, pediküüris, veel massaashis jne. Õhtul hakkasime asju pakkima, vanad riided viskasime ära, kalossid ja vahepeal vihmaga ostetud mõmmikutega vihmavarju andsime kohalikele. Kuigi olime mõlemad omale teise ratastega kohvri veel juurde ostnud, ei tahtnud asjad ikka ära mahtuda. Kuna lennukipilet oli jube kallis, mingi 700, siis otsustasime järgmine päev Guilini ja sealt ööbussiga Guangzhousse sõita.

23.veebruar

Kohe nii kahju oli Yangshuost lahkuda, aga ega siin midagi teha ka enam polnud. Paljud olid juba nagu tuttavateks saanud, müüjad ja baaritibid, viipasid ja vahetasid mõne lause kui möödusime. Samas nägime, kui tulid uued turistid, siis neile asi kõik veel võõras ja sai palju kallimalt asju müüa kui vanadele olijatele. Mingi seos tekkis filmiga “Siin me oleme”.

GUILIN

Sõitsime Guilini, panime kohvrid rongijaama ja uurisime kuidas õhtuks bussipiletit saada. Sealsamas oligi ööbusside piletite müük. Lamamisbussid olid peale kauplemist 280 ja istumisbussid vist 160 raha. Ostsime siis istumisbussi piletid ja läksime taksoga kesklinna. Aega oli umbes 3 tundi. Kõigepealt sõime mõnuga juba tuttavas Pauli steakis. Tibi, kes meid teenindas oli väga happy meid nähes ja küsis kas me ikka mäletame teda. Nädal möödas ju!

Siis veel natuke kaubandust ja oligi aeg bussi peale minekuks.

Buss pidi väljuma kell 17.00, olime pool tundi varem kohal ja öeldi, et hoopis 18.30 sõidame. Bussijuht kiskus närviliselt suitsu. Mingid naised olid nagu rahva kohaleajajad. Ühed aeti ühte, teised teise bussi. Pidev kisa ja lärm, vahepeal räägiti telefoniga, see käis käest kätte. Me ei saanud midagi aru, mis toimub. No lõpuks hakkas buss liikuma, siis tuli välja vist, et keegi on bussis maksmata, jälle mingi jagamine ja lõpuks umbes pool kaheksa sõitsimegi. Algul oli normaalne, kiirteel näitas mingi 700 km Guangzhousse. Vist oma 300 km sõitis buss kiirteel ja siis keeras mingile täiesti x teele ja hakkas seal logistama.

Meid oli istuma pandud bussijuhi selja taha esimesse pinki. No selline tunne, nagu ise sõidaks. Pärast olid jalalihased pedaalimisest valusad. Ikka mäed, kuristikud ja kurvid. Paljud sõitsid täistuledega. Võiks mõelda, et öösel on liiklus väiksem – vale. Mingid suured kolonnid olid suurte kaubaautodega, kes sõitsid suht aeglaselt ja hästi palju oli ööbusse, kes kihutasid meeletult. Pidevad möödasõidud enne kurvi, tuledevilgutamised, signaalitamised, pidurdamine jne. Mõnedes kurvides olid tee teljele pandud metallist postid, et püsitaks oma reas. See ei häirinud kedagi, osad postid olidki maha sõidetud. No magada seal küll ei saanud, kuigi väsimus oli suur. Siis ma mõtlesin teist korda reisi jooksul, et istu parem kodus kui nii jubedaid asju läbi peab elama.

Vahepeal tehti 2 bensuka vetsupeatust ja üks pikem söögipeatus. Seal peatusid vist kõik ööbussid ja veokid. Meeletu kogus prahti oli maha visatud.

Pärast istus teine bussijuht rooli ja sõit jätkus sama skeemi järgi.

Meile öeldi, et buss jõuab Guangzhousse umbes kell 7-8. Nii et aega oli.

24.veebruar

Muudkui sõitsime ja mingil ajal hakkasime linna jõudma. Kui juba lennujaama teeotsast mööda sõitsime hakkasime mõtlema, et kusagil peaks väljuma ka. Läksimegi siis kuskil rongijaama juures maha.

Kell oli kolmveerand 5, vihma sadas, pime öö ja võõras linn. Seisime nõutult kohvritega tee ääres, tulid taksojuhid. Ei sõnagi inglise keelt, kasutasimegi siis kolme hiinakeelset väljendit ja kehakeelt. Et hotell, hea ja odav, kuni 150 raha. Üks taksojuht helistaski kuskile ja sõitsime temaga mingisse hotelli. Seal selgus, et taheti pooliku öö ja järgmise öö eest 2×150 raha. Tulime uksest välja tagasi. Taksojuht passis ikka veel ukse taga, saatsime ta kuu peale. Teine taksojuht tahtis kuskile sõidu eest 120 raha, nii et võtsime selle esimese tagasi. Helistas jälle ja käskis meid peale tulla. Viiski meid teise hotelli, seal peale väikest kauplemist ja toa ülevaatamist saimegi kaubale – 200 raha poolteist ööd. See oli esimene hotell, kus letihinnas hakkas silma ka 2 tunni tasu. Kell oli vahepeal 6 saanud ja läksime kiiresti magama.

Umbes 10 paiku tõusime üles ja sõitsime taksoga Beijing Lu-le.

Jalakäijate tänav on igas linnas kõige lollikindlam valik. Sõime Argentiina toitu ja vaatasime kohalikel hulludel päevadel ringi. Vihma tibas ja siitmaalt ainuke soov oli juba koju saada.

Hotelli minnes nägime hästi palju neegreid, tundus, et nad ööbisid meile hotellis, käisid ringi vihikud ja raamatud käes – ehk õppisid kuskil lähedal.

Kõrvaltänavates käis müük ja õmblus käsikäes – nii neid Nikesid ja Gabbanasid tehtigi. Õhtupoole otsisime hotelli lähedalt laudlinadega restorani ja läksime Eesti Vabariigi 90.aastapäeva pidulikule õhtusöögile. Ettekandja tõi meile piltidega hiinakeelse ja ilma piltideta ingliskeelse menüü. Suurt ei saanud kummasti aru, näitasime lõpuks näpuga millelegi, mis pidi chiken olema ja delikatess, et 2 portsu. Siis tuli tibi tagasi ja ütles, et ainult 1 saab. Hiljem selgus, et chikenist olid selles toidus ainult varbad. Hea veel, et kahte portsu ei saanud.

Õhtul jälle pakkisime ja panime kella hommikuks helisema. Koduigatsus oli tappev!

25.veebruar

Ärkasin vara, selgus, et sõbranna oli juba kella 3-st üleval. Veel viimane check out ja esimese kinnipüütud taksoga lennujaama. Paar tundi lennu väljumiseni, 11 tundi lendu ja Helsingis 4 tundi ootamist, siis veel pool tundi lendu ja oligi Tallinn. Pool tundi autoga ja ometi ükskord kodus!

Väga kift reis oli!!!

kokkuvõtteks reisist

http://www.muveemix.com/player.php/83652-1

Arvan endiselt, et Hiina on väga mõnus omal käel reisimiseks. Võib-olla on 2 nädalat natuke pikk aeg korraga kodust ära olemiseks, aga lühemaks ajaks nii kaugele minna pole ju ka suurt mõtet. Inimesed on sõbralikud ja abivalmis. Maainimesed on ikka väga vaesed ja teevad rasket tööd enda elatamiseks. Loomulikult üritavad kaupmehed Sulle kõike kordades kallimalt müüa, aga Sa ei pea ju maksma, kui ei taha. Kui kaubelda ei viitsi või pole aega, siis ütled, et oled juba pikemalt Hiinas ja tead õiget hinda ning saadki 10 x odavamalt kauba kätte. Taksojuhid olid küll ausad ja taksosõit odav. Hotellid on nii nagu on. Euroopa standarditele puhtuse osas nad küll ei vasta aga hind ju ka mitte (kusjuures tarakane ei näinud!). Polegi mingit mõtet hotelle ette ära bronnida, eriti kui väljaspool hooaega minna. Hotelle on igal sammul ja oma silm on kuningas. Kui tuba või hind ei meeldi lähed edasi järgmisesse. Raha läks rohkem, kui oli plaanitud, aga alati läheb. Väga ei koonerdanud ja ilma korraliku shoppinguta Hiinast ei pääse.

Ei välista võimalust, et lähen ka kolmandat korda, sest Hiina on ju nii suur ja avastamist jätkub!